Annetaja tutvustus: Urve Mundi

Teade # 269

Eluaegne teedrajaja ei suuda ära oodata, et külastada KESKUSt

Urve Mundi, vasakul, sõbrannaga

Vaevalt oskas kuueaastane Urve Mundi aimata, et kui ta oma kodumaalt Eestist põgenes, kasvab ta üles teedrajajaks riigis, millest ta oli vaevu midagi kuulnud.

Urve, tema 12-aastane õde Virve ning vanemad Joann ja Aide Mundi pääsesid napilt põgenema oma kodust pealinnast Tallinnast, kui Nõukogude väed 1944. aastal riiki taas sissetungi alustasid.

Vasakult paremale: need, kes elasid Mundi perekonna talus, Mäe Tooma talu, Muhu saarel; Urve koos oma ema ja isapoolse vanaemaga, ning õe Virvega; Urve ja Virve oma kodu ees 1939. aastal, enne kui see tulekahjus hävis

Nagu paljud teised sel ajal põgenenud, asusid nad ohtlikule merereisile purjepaadil. Paadil, mis kandis 500 põgenikku, oli uppumine ülimalt lähedal, kui Venemaa pommid seda sihtmärgiks võtsid, kuid põgenikel õnnestus siiski Rootsi turvaliselt maabuda. Mundi perekond jäi sinna seitsmeks aastaks, enne kui nad leidsid endale lõpliku kodu Kanadas.

Rootsist lahkudes

Varajane elu Rootsis - esimene sammuke edasi

Urvel, kes kasvas üles lapse süütusega, on õnnelikud mälestused sellest ajast, mil perekond võttis oma pahupidi pööratud elu vapralt vastu ja asus esimest korda elama Stockholmist lõuna pool asuvasse põgenikelaagrisse.

„Mul oli palju mängukaaslasi väikeses linnas, kus me elasime, ja meil oli väga lõbus,“ meenutab ta. Muutustest sai uus normaalsus. „Mõnda aega elas mu isa meist eraldi kiriku keldris koos teiste meestega, kellele oli korraldatud majutus, et nad saaksid rootsi keelt õppida.“

Pere esimesed jõulud oma Stockholmi korteris

Teel tuli silmitsi seista uute raskustega, kui õde Virvel diagnoositi difteeria - väga nakkav haigus. Pere reisides nakatus Virve ning Urve ja ema pidid mõnda aega karantiinis viibima, kuni Virve haiglas paranes.

Seejärel kolis perekond Stockholmis oma korterisse, enne kui nad tegid otsuse taas kord kõik maha jätta ja astuda tundmatusse - seekord Kanadasse suunduvale laevale. Mundi perel olid sõbrad Montrealis, mistõttu asusid nad elama sellesse linna.

Urve omistab oma kustumatu vaimu ema eeskujule. „Kui seisame silmitsi probleemidega, ei tea me sageli, kui palju jõudu meis tegelikult on,“ ütles Urve. „Minu ema oli igavene optimist ja ma usun, et olen selle omaduse temalt pärinud.“

See osutus tõeks korduvalt.

Elu Kanadas hakkab hargnema

Paljud eestlased asusid elama Montreali ning ka Mundi pere lõi end kiiresti sisse ja muutus kogukonna aktiivseks osaks.

Montrealis oli tugevalt esindatud ja mõjukas korporatsioon Filiae Patriae

„Mu ema alustas esmalt õmblejana ja asus pärast mõningate kursuste läbimist tööle raamatupidajana,“ jutustab ta. „Mu isa oli Tallinnas pangainspektor ning suutis saada töökoha Bank of Montrealis.“

Silmapaistev liider astub tema ellu

Urve osales Eesti gaidides (hellakesed) ja sai juba 14-aastaselt juhiks. Koosolekud toimusid Mundi kodus ning just siin kohtus ta teise naisega, kes kujunes tema elus oluliseks mõjutajaks.

Frida Kasper, kes oli Eestis gaidjuht, oli samuti Montrealis elama asunud ning võttis tüdrukud enda hoole alla. Tragi­kaliselt oli tal kadunud poeg, kui ta tegi ohtlikku põgenemisteekonda Eestist Rootsi paadiga. Tema väike laps kukkus tormisel merel paadilt teisele paadile üleviimise ajal ja teda ei õnnestunud veest päästa.

„Frida mõistis noori tõeliselt, ta oli uskumatu juht,“ ütles Urve. „Nii paljud inimesed on läbinud rasketes oludes selle siia jõudmiseks ja meie, põgenikud, oleme toonud sellesse riiki erinevaid tugevusi.“

Urve mitmekülgne karjäär algab

Urve õppis füsioteraapiat McGilli Ülikoolis ja kohtus seal oma esimese abikaasaga, aju­kirurgiga.

Kummalises saatuse keerises diagnoositi Urvel mõni aasta hiljem ajuripatsi kasvaja, kuid tänu meditsiini arengutele eemaldati see edukalt operatsiooniga.

Ränk autoõnnetus, mis viskas ta läbi auto esi­akna, takistas tal jätkamast füsioterapeudina. Kuid ta mitte ainult ei vahetanud karjääri, vaid lõi ka uusi võimalusi. Täna, 88-aastaselt, ootab ta rõõmuga veel palju tervislikke aastaid.

Õhtusöök sõpradega 2000. aasta ESTO maailmafestivalil; Urve Quebeci suvilas sugulastega

Eluaegne huvi kunsti vastu viis ta Montreal Visual Arts Centre'i asutamiseni ja selle esimeseks tegevjuhiks saamiseni. Võib-olla oli see tingitud sellest käsitöö seemnest, mis oli nii palju aastaid tagasi hellakesena külvatud?

„1970. aastate alguses ei olnud Quebecis ühtegi teist keskust, mis pühenduks rakenduskunsti edendamisele,“ ütles ta. „Me suutsime neid kunstivorme kasvatada ja tutvustada põnevatel viisidel.“

Ka see väljakutse ei olnud tema viimane. Ta pööras oma tähelepanu sotsiaalsele õigusele ja sai Montreal’i YWCA direktoriks, keskendudes naiste küsimustele.

„Me teenindasime naisi väga erinevatel tasanditel,“ meenutab ta. „See oli raske, kuid väga tasuv töö.“ Võib-olla kandis ta edasi Frida mõjujõudu, mis algas tema vanemate kodus Montrealis ema Aide positiivse jõu all.

Enamik inimesi oleks selles elufaasis aeglustanud, kuid Urve mitte. Kui tema ja tema teine abikaasa François Pierre kolisid Ottawasse, tegi ta taas pöörde ja võttis töökoha Canadian Nurses Associationis. Ta kasutas oma tervishoiualast tausta, et juhtida organisatsiooni ulatuslikku laienemisprojekti.

Pärast pensionile jäämist kolisid tema ja abikaasa Prantsusmaale, kus nad elasid osaliselt 15 aastat. „Seal nautisime Prantsuse kultuuri, olles ümbritsetud mu abikaasa sõpradest ja perest,“ ütles ta.

KESKUS on järgmine sihtpunkt Urve horisondil

Urve on liitunud teiste annetajatega Viru Vanemad tasemel KESKUSe toetajana. Ta on elanud Ottawas mitmeid aastaid, ja kuigi Eesti kogukond on endiselt aktiivne, on selle suurus vähenenud. Ta on endine Ottawa Eesti Seltsi president ja märgib, kuidas on näinud eestlasi kandmas oma kodumaa vaimu põlvest põlve. Koduga kus kokku saab tulla ja kus seda vaimu hoida, on tohutult oluline.

„Kui kuulsin KESKUSest, tundsin, et see on põnev ja väga väärtuslik projekt,“ ütles ta. „Tunnen tugevat veendumust, et uue kodu loomine meie kogukonnale on positiivne ja oluline samm. Me peame säilitama oma Eesti identiteedi.“

Ta kiidab ka KESKUSe arhitektuuri. „Hoone planeerimine ja arhitektuur on tehtud nii hästi. See on lihtsalt suurepärane.“

„Ma ei jõua ära oodata, et minna KESKUSse!“

---

Aita ka sina KESKUSe projekti lõpuni viia!

Liitu KESKUSe kapitalikampaania annetajate järjest pikeneva nimekirjaga, et aidata kaasa selle erakordse projekti elluviimisele. Igaühe abi on vajalik, et KESKUSe ehitusega lõpuni jõuda ühendades oma panuse teiste toetajatega.

• Annetamaks klõpsake siia, helistage numbrile +1 647 250 7136 või saatke e-kiri donations@estoniancentre.ca. Annetusi võib teha mitme peale või üksikisiku või perekonna auks. Kõikide annetuste kohta väljastatakse maksukviitung, Kanadas Estonian Arts Centre'i kaudu, USA maksukviitungid Myriad USA kaudu ja Eesti maksukviitungid Eesti Rahvuskultuuri Fondi kaudu.

• KESKUSEga seotud heategevusorganisatsioonile Estonian Arts Centre'ile tehtud pärandkingitused on maksusäästlikud toetused. Nimetud 'planeeritud kingitusteks', sest läbimõeldud planeerimisega on võimalik luua lahendus, millest võidavad kõik, lahendus mis on kasulikud nii teile kui ka meie kogukonna järgmistele põlvkondadele. Testamendis päranduse tegemise juhised on aadressil www.estoniancentre.ca/bequest.

• On teisigi võimalusi annetuse tegemiseks, sealhulgas väärtpaberite või kindlustuspoliiside kinkimisega. Nende kohta või muude küsimuste korral võtke ühendust EAC annetuste haldaja Taimi Hooperiga e-posti aadressil donations@estoniancentre.ca või telefonil +1 647 250 7136.

Hoiame sidet ja järgi ehitusjärku!

• KESKUSe veebilehel leidub viimaseid uudiseid

• Lisa end KESKUSe uudiskirja saajaks

• Ühismeedias on KESKUS jälgitav Facebook @EestiKeskus, X @keskus, Instagram @keskus.iec